26.-27. mail analüüsivad etnoloogid Eestist ja mujalt, millist rolli mängib kultuuris hääl või selle puudumine.
Järjekorranumbriga kaheksas Tartu ülikooli Arktika seminar „Helid ja vaikused: sõnaline ja mittesõnaline kommunikatsioon põhjas“ keskendub häälele ja selle puudumisele kultuuris. Seminari peamiseks teemaks on sõnalise ja mittesõnalise kommunikatsiooni toimimine Arktika põlisrahvaste ja uustulnukate seas. Vaatluse all on kohalikud arusaamad vaikusest ja häälest ning nende seostest animistliku-šamanistliku maailmatunnetusega.
„Põhjala inimesi on ikka peetud vaikseteks, kidakeelseteks ja seepärast vahel ka tõrjuvateks. See lõunapoolsete inimeste vaade on kujundanud terve rea etnilisi stereotüüpe ning põhjustanud omajagu arusaamatusi,“ rääkis TÜ etnoloogia vanemteadur Laur Vallikivi, kelle sõnul on antropoloogilisest vaatenurgast tegemist väga põneva, kuid samas keerulise teemaga. „Selle teema uurimine nõuab tundlikku pilku ja kõrva ning pikaajalist süvenemist, sest vaikus on sageli kõnekas üksnes neile, kes tunnevad hästi kohalikke kultuurilisi koode,“ lisas Vallikivi.
Seminaril arutletakse, kuidas on sõna roll muutunud uute ideoloogiate ja religioonide pealetungil, mil viisil ja põhjusel teatud olukordades sõnu kasutatakse ja teistes välditakse, kellele ülepea omistatakse võimet rääkida ja kellele mitte ning kuidas suhestub nähtamatu helimaailmaga. „Näiteks kasutavad neenetsi põhjapõdrakasvatajad vaikust enesekaitseks misjonäride või ametnikega suhtlemisel. Ka jätavad nad enamasti enda teada tulevikuplaanid ega väljenda tugevaid emotsioone, sest kord väljaöeldud sõna on jõud, millel on ettearvamatud tagajärjed. Kuna rääkimine ei ole üksnes inimeste pärusmaa, kuulatakse hoolikalt, mida näiteks kõneleb praksuv tuli teistes püstkodades toimuvast või tuleviku sündmustest,“ seletas Vallikivi.
Plenaarettekandega esineb Piers Vitebsky Cambridge’i ülikoolist, kes on üks tunnustatumaid antropolooge arktiliste kultuuride ja šamanismi uurimises. Vitebsky on keskendunud maakera asustatud külmapoolusel elavate Ida-Siberi eveeni põhjapõdrakasvatajate kultuuri uurimisele. Enne seda elas ta aastaid sora hõimus Indias, kus uuris keerukaid šamanistlikke dialooge surnutega. Vitebsky on avaldanud kolm monograafiat ning mitmeid populaarteaduslikke raamatuid. Eesti keeles on tema teostest ilmunud 2002. aastal „Šamaan. Hingerännud, transs, ekstaas ja tervistamine Siberist Amazonaseni“.
Lisainfo: Laur Vallikivi, etnoloogia vanemteadur, 737 5654, laur.vallikivi [ät] ut.ee