Kas teil on majapidamises tiik, kus tegutsevad konnad või vesilikud? Kui jah, siis olete ilmselt teinud kahepaiksetele heateo, sest edukaks sigimiseks on väikesed veesilmad neile üliolulised. Kuid kahepaiksed on valivad ja kõik väikesed lombid ei pruugi neile meeldida.
Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi teadlased Riin Magnus ja Riinu Rannap avaldasid ajakirjas Wetlands Ecolology and Management uuringu, mille käigus võrreldi Lääne-Virumaa, Peipsi järve kalda, Otepää ümbruse, Haanja, Karula ja Setomaa looduslikke ja spetsiaalselt kahepaiksetele rajatud või taastatud veekogusid. Tulemustest kirjutavad nad zooloogiablogi Zooloogid 2.0 vahendusel.
Väikeveekogud (1 m2–2 ha suurused alalised või ajutised veekogud) on paljude taime- ja loomarühmade olulised ja omalaadsed elupaigad. Mitmetele kahepaiksetele on sellised veekogud aga kevadisel sigimisperioodil asendamatud. Euroopas on 20. sajandi jooksul hävinud ligi pooled väikeveekogud, mõnes riigis on aga kadunud lausa 90%. Eestiski on suur hulk väikeveekogusid maakasutuse muutuste ja kuivendustööde tagajärjel hävinud. Et tagada kahepaiksetele, eriti vähearvukaks muutunud liikidele, kvaliteetseid sigimistingimusi, rajati või taastati aastatel 2004–2014 Eestis üle 400 väikeveekogu. Samas on siin säilinud ka mitmeid looduslikke väikeveekogusid, mida kahepaiksed sigimiseks kasutada saavad – nii kobraste üleujutusalad, sadeveetoitelised pinnalohud ja -nõod kui ka ajutised karstiveekogud. Seetõttu oli just Eestis võimalik uurida, mille poolest looduslikud väikeveekogud spetsiaalselt kahepaiksetele rajatud või taastatud veekogudest erinevad ning kas meie ohustatud kahepaiksed, mudakonn (Pelobates fuscus) ja harivesilik (Triturus cristatus), eelistavad üht veekogu tüüpi teisele. Selleks võrdlesime mudakonna ja harivesiliku levilas 85 looduslikku ning 85 rajatud veekogu.
Loe edasi Novaatorist.
