Inimesed reageerivad stiimulitele, eriti kui mängus on raha. Dubner ja Levitt tegid selle oma kuulsas 2008. aastal eesti keeles ilmunud raamatus „Freakonomics. Hullumajandus“ hästi selgeks.
Kui õpetaja karjäär ja mõnikord ka teenistus sõltuvad sellest, kui hästi tema õpilased riikliku testi sooritavad, siis on neil stiimul painutada reegleid õpilaste kasuks. Kui aga pakkuda doonoritele vereloovutamise eest raha, asendatakse algne üllas stiimul (inimeste aitamine) millegi madalamaga (pelk raha) ja inimeste motivatsioon verd loovutada kahaneb.
Just viimane näide on eriti oluline. Olukorras, kus on palju tegutsejaid, aga stiimulid nihkes, võib tulemuseks olla ebameeldiv, ebatõhus või lausa kahjulik süsteem. Kuigi iga üksik tegutseja käitub oma stiimulite järgi, tehes seda, mis on talle endale kasulik, on kõik osalejad tervikuna kehvemal positsioonil kui muidu.
Toon esmalt ühe abstraktse näite: tegutsejad konkureerivad vabal turul piiratud ressursi nimel. Osa neist avastab, et kui nad teevad läbi mingi kuluka või valulise protseduuri, saavad nad parandada oma konkurentsieelist. Kuna turg on vaba, tekib pärast piisava arvu protseduuri läbinuid teistelgi tugev stiimul sedasama teha. Olenevalt turu reaktsioonikiirusest valitseb mõne kuu või aasta pärast turul olukord, et igaüks, kes soovib konkureerida, peab enne läbima tolle kuluka või valulise protseduuri. Seega on algul konkurentsieelist pakkunud näitajast saanud aluseeldus.
Kõigi osalejate jaoks on olukord nüüd kehvem. Turul konkureerijate jaoks on see nii sellepärast, et turule tulla on kulukam kui varem. Ressursipakkujate seis on samuti nigelam, sest nad peavad kauem ootama ja jäävad ilma kõigist kandidaatidest, kes loobuvad lisakulutuse tõttu üldse osalemast.
Mina tunnen, et olen juba pikka aega olnud ühe sellise vildakate stiimulitega süsteemi osaline. Nagu pealkiri viitab, pean silmas kõrghariduse, täpsemalt teadustegevuse rahastamist.
Loe edasi Tartu Ülikooli ajakirjast Universitas Tartuensis.