Sidrunhappest saab valmistada läbipaistvat, jäika ja kuumuskindlat bioplasti, mis võiks leida rakendust nii ketšupipudelites kui ka kõrgtehnoloogilisemas tööstuses.
Hoolimata viimastel aastatel hoogu kogunud arendustööle on olnud bioplastide rakendusalad võrdlemisi piiratud, näiteks valmistatakse neist kilekotte. "Biotoormest jäiga plasti saamisega seotud raskused on kirjutatud sisse juba selle struktuuri. Näiteks kui fossiilses toormes pole hapnikku peaaegu üldse, siis biotoormes ulatub see 40 protsendini," selgitas uurimistööd eest vedanud Lauri Vares, Tartu Ülikooli orgaanilise keemia vanemteadur.
Kõrge hapniku sisaldus muudab sellest valmistatud polümeerid pehmeks ja paneb need vett imama. Vares nägi kolleegidega lahendust struktuuri jäikust suurendavate elementide ehk tsükliliste molekulide lisamises.
"Protsess pole väga keeruline, sest seal pole ühtegi etappi, mis nõuaks põhjalikku ainete puhastust. Arvame, et seda saaks teha ka suures skaalas. Ühtlasi on saadav polümeer töödeldav samades seadmetes, kus töödeldakse praegu olemasolevaid fossiilseid toormeid. Selle kasutusse võtmine oleks selle võrra lihtsam," laiendas vanemteadur.
Loe edasi Novaatorist.