Kirjutan seoses Tartu Ülikooli hiljutise Hongkongi-teemalise blogipostituse ja sellega seotud meedia tagasisidega. Kuna see ei ole esimene ega kardetavasti ka viimane kord, kui räägime ülikooli seisukohtade avaldamisest, siis tõstan küsimuse korra sammu kõrgemale.
Kõigepealt teen kummarduse Tartu Ülikooli kahele Hongkongist pärit tudengile Litman Huangile ja Aubrey Yungile, kel oli julgust oma kriitilisi seisukohti Hiina suhtes Postimehes avaldada. Samuti palun vabandust, et võtsime viite sellele artiklile Tartu Ülikooli Facebooki-lehelt maha. Arvan, et see oli vale otsus kahel põhjusel: esiteks seetõttu, et see oli tasakaalukas artikkel, mis sidus Hongkongi teema Eestiga, ja teiseks seetõttu, et ehkki me ei tahtnud ülikooli selle artikliga siduda, siis seda me artikli eemaldamisega just saavutasime. Artikkel on endiselt üleval ülikooli ingliskeelses blogis, eestikeelsena on see kättesaadav Postimehes. Seega pole sõnavabadus siin kuidagi piiratud.
Selle asemel et lahata veel kord selle juhtumi üksikasju, tahaksin arutleda laiemalt teemal, milliseid artikleid ülikooli Facebooki-lehel, blogis ja ajakirjas üldse peaks avaldama. Soovin mõtiskleda selle üle, mida tähendab ülikooli liikmete (töötajate ja üliõpilaste) vabadus oma arvamust avaldada, mis on ülikooli seisukoht ja millistel teemadel peaksime seda väljendama.
Tartu ülikooli blogi, ajakiri ja Facebooki-leht on sõltumatud: nendes avaldatakse kirjutisi ülikooliga seotud teemadel, kuid need pole n-ö ülikooli ametlikud häälekandjad ega mainekujundajad. See on nii nende tugev kui ka nõrk külg. Tugevust näitab see, et need kanalid kajastavad arvamuste paljusust, nõrkus seisneb aga asjaolus, et täiesti sõltumatuna neid üldjuhul siiski ei tajuta. Kui blogis, Facebookis või ajakirjas midagi avaldada või avaldamata jätta, siis nähakse seda kui ülikooli seisukohta. Teisalt pole ka võimalik, et ülikooli kommunikatsioonitalituse tegevus saaks olla ülikoolist täiesti sõltumatu. Seega tegutsevad ülikooli väljaanded segasel maastikul ja kõigil oleks lihtsam, kui looksime siin selgust. Seda on ka kavas lähiajal teha. Igal juhul ei saa me praegu öelda, nagu ei oleks Tartu Ülikoolil midagi pistmist tema kanalites ilmuvate kirjutistega. Ehkki need ei väljenda alati ülikooli seisukohta, on selge, et paljude jaoks paistab see niimoodi.
Mis on ülikooli seisukoht ja kuidas see erineb tema liikmete arvamustest? Tartu Ülikoolis töötab umbes 3500 inimest ja õpib üle 13 000 üliõpilase ligikaudu 100 riigist. Loomulikult on kõigil neil õigus oma arvamusi eri kanalites avaldada. Võib arvata, et neil on palju tõenduspõhiseid ja isiklikke seisukohti ning nende koduriikides on poliitilisi probleeme, millest me pole sageli kuulnudki. Hongkongist ja sealsetest probleemidest sõnavabaduse ning kommunistliku režiimi sõnapidamatusega oleme kuulnud. Seetõttu tunnetame neid vahest lähedasemana kui naiste õiguste puudumist ja vähemuste diskrimineerimist Iraanis või piinamisi Nigeerias. Nende riikide tudengeid õpib Tartu Ülikoolis sealjuures rohkem kui Hiina üliõpilasi. Seda, millisel turvalisuse ja vabaduse saarel me Euroopas ja Eestis elame, tunnetame hästi oma välistudengitega rääkides või ise maailma keerulisemates piirkondades reisides. Ülikoolipere ligi 17 000 liikme hulgas on ka neid, kes uurivad välispoliitika teemasid ning saavad seetõttu avaldada eksperdiarvamust ja peavadki seda ilmtingimata eri kanalites tegema.
Kas ka ülikool peaks ülalnimetatud probleemide ja kogu muu maailma ülekohtu vastu võitlema? Inimlik oleks öelda, et ilmtingimata peame. Peaksime seda tegema nii ülikoolina kui ka vaba riigi kodanikena, kes mõistavad hästi vabaduse väärtust. Kas me seda aga teeme, sõltub ilmselgelt meie teadlikkusest, meie ressurssidest, meie mõjukusest – usust, et suudame midagi muuta. Erinevalt tavakodanikust on ülikoolil teadmisi, ressursse ja mõjukust rohkem.
Kui ma aga mõtlen Tartu Ülikooli missioonile, mis ühelt poolt keskendub rahvusülikoolina Eesti ühiskonna vajadustele ning eesti keele ja kultuuri arendamisele ning teisalt tugeva teadusülikoolina hariduse ja teaduse edendamisele kogu maailmas, tahaksin ma öelda „stopp“. Me peame oma teadmised, ressursid ja mõju suunama tegevusele, milleks oleme kutsutud ja seatud. Kui hakkame sõdima kõiki maailma sõdu, pole meil jaksu täita oma põhiülesannet.
Üks asi on ülikooli töötajate ja tudengite arvamusavaldused eri väljaannetes. Igaüks vastutab oma sõnade ja seisukohtade eest, olgu need siis teaduslikult tõestatud või väljendagu lihtsalt isiklikke hoiakuid. Ka neid on niisuguseid, mida ma ülikooli juhtkonna liikmena alati heaks ei kiida ja mis ei ole minu hinnangul alati ülikoolile kasulikud. Aga sõnavabadus on väärtus, mida peame Eestis hoidma.
Teine asi on ülikooli seisukoht. See on midagi, mida kujundab ülikooli senat, nõukogu või juhtkond ning mis peaks kajastama ülikoolipere laiemat huvi või tulevikuvaadet. Sageli põhineb see ülikoolipere seisukohtade tunnetamisel. Ülikooli seisukohta väljendavad sõnavõtud eri seaduseelnõude või poliitikavaldkondade kohta, mis mõjutavad Eesti või Euroopa kõrgharidust või teadust. See võib puudutada ka teemasid, mis mõjutavad elukeskkonda Tartus. Igal juhul ei peaks ülikooli seisukoht olema ühe-kahe tudengi vaatenurk. Ülikooli blogis jt väljaannetes ilmuvad artiklid pole täna kindlasti alati ülikooli seisukoht, aga nii võib see eemalt paista.
Olen nõus Anu Realoga, et debatti eri teemadel peab pidama ning Margit Sutropiga, et ülikooli rahalised huvid ei tohi mõjutada meie julgust astuda välja inimõiguste eest. Julgen kinnitada, et siinses juhtumis ei olnud kellegi näpud Hiina riigi sahtli vahel. See, kuidas säilitada sõltumatus Hiinast, on kindlasti palju laiem küsimus Eesti ja kogu läänemaailma jaoks. Selle küsimuse kohta võime kõva häälega öelda, et see vajab tegelemist, kuid selleks, et teada, kuidas seda praktiliselt tulevikus saavutada, on vajalik tõsine analüüs ning koostöö riigi sees ja riikide vahel, mille tulemuste põhjal kujundada mh ka ülikooli seisukoht.