Parim arsti ja patsiendi suhe on konsensuslik. Arsti tõenduspõhisus ja patsiendi avatus vähendavad riski, et raviotsused võiksid kaasa tuua uue tervisekahju. Poolte koostöö loob parima võimaluse patsiendiohutuse tagamiseks, tõdes Tartu Ülikooli patsiendiohutuse uurimiskeskuse eestvedaja Kaja Põlluste.
Juba Hippokratese-aegses arstitöös oli arstide peamine eesmärk pakkuda patsiendile parimat ravi, vältides ravivigu ja patsiendile uue tervisekahju tekitamist. Seda eesmärki järgivad kõik arstid, kes on andnud arstitööle asudes Hippokratese vande. Viimasel 20 aastal on patsiendiohutusele pühendatud rohkem tähelepanu ja tegeldakse süvitsi küsimusega, kuidas vähendada ravitöö käigus tekkida võivaid vigu.
Riskirohkeimad valdkonnad, kus olukorrad võivad lõppeda patsiendi ja ka arsti või õe jaoks ebasoodsalt, on need, kus tuleb otsuseid vastu võtta väga kiiresti. Sellised on näiteks erakorralised meditsiinilised olukorrad, anesteesia, kirurgia ja ka sünnitusabi.
Tartu Ülikooli kliinilise meditsiini instituudi sisehaiguste vanemteadur Kaja Põlluste rääkis Kuku raadio saates „Kuue samba taga“, et maailma statistika kohaselt võib iga kümnes haiglas viibiv patsient kogeda kahju, mis on seotud tervishoiuteenuse osutamisega. Ambulatoorses ravis võib selliseid kahjujuhtumeid esineda isegi ühel juhul neljast.
„Tõsiasi on, et ükski meditsiiniline sekkumine ei ole tegelikult läbinisti ohutu – kunagi ei saa välistada, et midagi ei juhtuks. Milline on konkreetselt Eesti statistika, seda me veel ei tea, ent selle väljaselgitamine on kindlasti üks Tartu Ülikooli patsiendiohutuse uurimiskeskuse ülesanne,“ tõdes Põlluste, kes on ka uurimiskeskuse eestvedaja.
Tõenduspõhised otsused
Vältimaks patsientide ohustamise juhtumeid, on ülimalt tähtis, et arst tegutseks tõenduspõhiselt. „Arst ei tohi patsientidega seotud otsuseid teha tunde järgi. Otsused peavad tuginema tõenduspõhisusel ja tõenduspõhiseid otsuseid saab teha vaid andmete põhjal,“ kirjeldas ta.
Põlluste sõnul ei ole probleeme võimalik lahendada, kui neist ei räägita. „Probleemide lahendamiseks on vaja saada ülevaade juhtunust. Põhjusteni jõudes saame mõelda, mida teha, et ebameeldivad olukorrad ei korduks,“ rõhutas vanemteadur analüüsi olulisust.
Seda mõtteviisi püüab Põlluste patsiendiohutuse uurimiskeskuse töö kaudu viia ka tervishoiuasutustesse, suurendades koolitustel arstide ja tervishoiutöötajate pädevust tõenduspõhiste otsuste tegemisel.
Ohutus sõltub ka patsiendist
Arsti raviotsused sõltuvad sageli patsiendi enda avatusest: kui täpselt patsient arstile enda kohta teavet annab, kui avameelselt jagab ta oma terviseinfot või räägib harjumustest. „Detailne teave on arstile abiks otsuste tegemisel,“ sõnas Põlluste. Sageli ei oska patsient ehk ise arvatagi, millest on vaja rääkida ja millest mitte. „Seetõttu ei tasu arsti üksikasjalikku küsitlust pahaks panna.“
Põlluste julgustab ka patsiente küsima ja arutlema. „Patsiendil peaks olema sisemine usaldus arsti määratud ravi vastu. Kui midagi jääb ebaselgeks või ravimi või raviviisi sobivuses tekivad kahtlused, tuleb alati küsida. Kõik raviotsused võiksid sündida arsti ja patsiendi koostöös: me ei saa anda otsustusõigust patsiendile ja arst ei või üksi dikteerida, mida patsiendile vaja on. Kui mõlemad pooled tahavad koostööd teha, on see patsiendiohutuse tagamisel suur samm edasi,“ rääkis Põlluste.
Artikkel põhineb Madis Ligi intervjuul Tartu Ülikooli sisehaiguste vanemteaduri, patsiendiohutuse uurimiskeskuse eestvedaja Kaja Põllustega Kuku raadio saates „Kuue samba taga“. Saade on järelkuulatav.