Kevadel, kui eksameid ei saanud koroonaviiruse puhangu tõttu tavapärasel moel auditooriumis korraldada, tõusis esile e-hindamine. Tähelepanu pöörati sellele, milline veebiplatvorm valida ja kuidas küsimusi vormida. Minu üllatuseks kujunes kõige teravamaks ja aeganõudvamaks akadeemilise petturluse ennetamise meetmete kavandamine. Ühtäkki olid nii üliõpilased, õppejõud kui ka programmijuhid veendunud, et e-hindamisel hakatakse spikerdama. Õpiväljundite hindamine muutus justkui teisejärguliseks.
Nagu iga hindamise puhul, tuleb ka e-hindamise juures vaadata nii sisu kui ka vormi. Sisu osas soovitas õppeprorektor juba kevadel koostada sellised eksamiküsimused, et spikerdamine oleks ebamõistlik või lausa võimatu. Selliselt lähenedes kontrollitakse vähem faktiteadmisi ja rohkem infotöötlusoskusi.
Infotöötlusoskuste kontrollimise hea näide on arstiteaduse õpetamisel kasutatava e-õppe platvormi AMBOSS testid. Sealses tüüpülesandes kirjeldatakse haigusjuhtu ja küsitakse näiteks esmavaliku ravimi sagedasemaid kõrvaltoimeid. Üliõpilane peab kirjelduse põhjal ära tundma kõige tõenäolisema haigusseisundi ning teadma, milline on esmavaliku ravi ja mis on selle kõrvaltoimed. Faktide kontrollimise asemel nõutakse seoste märkamist. Kindlasti on samalaadse ülesehitusega läbimõeldud teste veel – näiteks essees või poolstruktureeritud intervjuu vormis suulisel eksamil on õppejõul veel lihtsam seoste loomist ja mõistmist kontrollida.
Loe edasi Tartu Ülikooli ajakirjast Universitas Tartuensis.