Tartu Ülikooli kandideerimine on tehtud käepäraseks ja loogiliseks, kiidavad siia õppima tulnud nigeerlased ja kongolane.
Tartu Ülikooli keemia magistrantuuri üliõpilane nigeerlane Rasheed Ade kuulis Eestist esimest korda 2016. aasta kevadel. Ta otsis veebikursusi, et täiendada end analüütilise keemia vallas, ja sattus Tartu Ülikooli omale. Kursus meeldis talle ja seal reklaamiti uut magistriprogrammi.
Ade huvi on töötada tulevikus kvaliteedikontrolli valdkonnas, mille jaoks omakorda on tähtsad põhjalikud teadmised analüütilisest keemiast. «Kodumaal ei oleks ma saanud selle teemaga nii süvitsi minna,» räägib ta. «Kui sul on eesmärk ja seda ei õpetata su kodumaal, pead mujale liikuma.»
Ade isa õppis omal ajal Ühendkuningriigis. Üks vendadest on praegu külalisprofessor Missouri ülikoolis ja teine doktorant Malaisias.
Ade oli juba alustanud kandideerimist ühte Kanada ülikooli, aga selle puhul häiris teda pidev segadus ja tingimuste muutumine. Sestap otsustas ta uurida, mis sorti õppeasutus on Tartus. «Vaatasin selle ülikooli ajalugu, hariduse kvaliteeti ja siis kandideerisin,» lausub ta. Vähem kui kolme kuuga oli positiivne vastus käes.
«Tartu Ülikool andis mulle kogu toetuse, mida vajasin – info viisa jaoks ja reisimiseks, taustainfot, mis aitaks mind, korraldasid isegi majutuse,» kiidab Ade. «Nad on oma vastustes väga kiired ning alati valmis aitama. Erinevalt Kanada ülikoolist.»
Ka Vahtralehemaa õppeasutus võttis Ade lõpuks vastu. Aga nende kinnitus tuli kolm nädalat pärast seda, kui nigeerlane oli juba Eestis.
Kongo DVst pärit Percé Ngoy kuulis Eesti kohta Indias. Sinna sattus ta pärast seda, kui oli kodumaal peaaegu arstidiplomini jõudnud, aga siis otsustanud, et tema huvi oleks pigem inseneriks saada. Selleks suundus ta New Delhisse maineka USA ülikooli kohalikku harusse.
«Indiasse jõudes avastasin, et see haridus pole nii heal tasemel, nagu ootasin. Õppisin seal kaks aastat ja otsustasin siis, et see pole see, mida tahan,» jutustab Ngoy.
Kui üks kursusekaaslane rääkis Ngoyle Eestist, kus tema õde õpib, oli kongolane alguses skeptiline. Uuris aga siiski Tartu Ülikooli tausta ja otsustas kandideerida. Sarnaselt Adega meeldis talle Eesti ülikoolide selge ja kiire kandideerimisprotsess internetis.
Sama hooga pürgis Ngoy mujale ning sai vastu võetud ka Kanada, Saksamaa ja Hollandi ülikoolidesse. Eesti kasuks otsustamise põhjus oli proosaline: neljast variandist madalaimad elamiskulud.
Nüüd paistab, et 28-aastane Ngoy ei jää igavesti ideaalset ülikooli otsima. Ta on Tartus jõudnud robootika bakalaureuseõppe kolmandale kursusele, plaanib kevadel lõpetada ja siis taaralinnas ka magistri teha: «Siin on see kvaliteet, mida otsisin. Tartu pakub mulle väljakutset, see on üks maailma paremaid ülikoole. Ma saan hea kvaliteediga teadmisi. Olen uhke, et tegin hea valiku.»
Nii Ade kui ka Ngoy teevad õpingute kõrvalt tööd. Nende mõlema ametid on seotud nende erialaga. Ade on kemikaale tootvas ettevõttes – kuigi rõhutab, et praegu kahjuks mitte analüütilise keemiaga seotud kohal. Ngoy võttis alma mater palgale tarkvaraarendajana.
Ilmneb ka, et nad mõlemad peavad kaasmaalastega lävimisest tähtsamaks üldist läbikäimist aafrika kogukonnas.
«Aafrikast on meid siin päris palju, kuid Kongo DVst on inimesi Tartus vaid kaks – mina ja veel üks inimene, kes teeb siin keemia doktorantuuri,» märgib Ngoy.
Nii Ade kui ka Ngoy leiavad, et eestlased kipuvad olema kinnised. «Aga see on teie kultuur. Ma austan teiste kultuurilisi erinevusi,» lausub Ade. Ta kõrvutab Eestit oma kodumaaga, mille rohkem kui 200 miljoni elaniku seas on sadu keeli, kultuure ja hõime, ning arvab, et ses mõttes on pilt Eestis selgem.
Edela-Nigeeriast pärit Ade käis keskkoolis ja esimest korda ülikoolis riigi põhjaosas ning peab nende erinevate tavade paletis orienteerumist märksa suuremaks väljakutseks. «Näiteks seal, kus ma keskkoolis käisin, peetakse otse silma vaatamist lugupidamatuseks. Kui sinult midagi küsitakse, on viisakas maha vaadata,» toob ta näiteks.
Ngoy ütleb, et on suure osa kohalikest sõpradest saanud koguduse kaudu, samamoodi nagu varem Indiaski. «Kirikust leiab igasuguse taustaga inimesi. Nad ei näe sind teisest riigist tuleva inimese, vaid vendade ja õdedena,» ütleb protestandist kongolane, kes käib Tartu Rahvusvahelise Vennaskonna teenistustel.
Islami usku Ade tõdeb, et tal pole oma religiooni praktiseerimine nii lihtne. «Esiteks, inimesed ei tea mu usust eriti ja see, mida nad teavad, on negatiivne. Mõned ütlevad, et sa ei saa olla moslem, sa oled liiga kena inimene selleks, et olla moslem,» lausub ta.
Ade sõnul hoiab muhameedlaste kogukond Eestis omavahel sidet. «Kui toimub näiteks rünnak Belgias, siis me koguneme ja räägime, et see ei ole see, mida islam meile õpetas,» ütleb ta. «Siis võtavad ka julgeolekuteenistused meiega alati ühendust. Nad ütlevad, et kui keegi üritab meid radikaliseerida või hoopis rünnata, peaksime neile teada andma. Nad üritavad meid kaitsta.»
Ade kinnitusel ei tea ta aga siiski ühtki moslemit Eestis, kes oleks kogenud ebameeldivusi seoses islamistlike rünnakutega kusagil mujal.
Kui uurida, millest nad Eestis kõige rohkem puudust tunnevad, annavad mõlemad sama vastuse: oma perest. Ja selgitavad, et see tähendab neile natuke laiemat asja kui see, mida Eestis tolle sõna all mõistetakse. Lisaks emale, isale ja lastele hõlmab see ka kümmekonda või enamat sugulast, kes sama katuse all elamas või külas.
«Sa ei saa end seal üksildasena tunda, aga siin on väga lihtne end üksi tunda. Ja mõnikord on päevad lihtsalt liiga aeglased,» tunnistab Ade.
Loe kogu artiklit Postimehest.